Otsing

Patarei ehitus algas 1914. aastal. Kuna tegu oli lisapatareiga, mida merekindluse esialgses projektis polnud, siis muudeti korduvalt patareisse planeeritud suurtükkide tüüpi. Lõpuks paigaldati neli 120 mm Vickers-tüüpi suurtükki. Suurtükipositsioonide kaitseks kuhjati 200 m pikkune ja 10–20 m laiune liivavall, mis suurtükkide kohal oli betooniga kaetud. Hindu oli Hiiumaa patareidest ainus, mis osales lahingutegevuses Tagalahe dessandi ajal 12. oktoobril 1917. Pärast lühikest tulevahetust saksa laevadega vene suurtükiväelased põgenesid ja patarei jäeti tervena maha. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, mis patarei suurtükid õhkis. Üks saksa laevadest, mis Hindu patareid tulistas, oli lahingulaev Bayern, veeväljasurvelt suurim Eesti vetes olnud sõjalaev (pikkus 180 m, veeväljasurve 32 200 tonni, kaheksa 380 mm suurtükki).

Patarei raadiojaama hoone veeti Emmastesse rahvamajaks (lammutati 1980. aastatel). Suurtükkide rauad ja muud suuremad detailid olid alles veel 1937. aastal. Tänapäeval on vaadeldavad 1. ja 2. kahurialus, ülejäänud kaks asuvad aiaga piiratud õuemaal. Kolmas kahurisüvend on täidetud pinnasega ja selle eesvallikattest mere poole on ehitatud elamu, neljandast on näha pragunenud betoonplatvorm. Kahest õhutõrje kuulipilduja alusest on säilinud üks (sada meetrit hooldekodu poole, paremal pool tee ääres). Tervena säilinud ehitisi ei ole. 1. ja 2. positsiooni vahel olev dott on valminud 1941. aastal.

Samaaegselt Hindu patarei ehitusega planeeriti mingit ehitust ka Lepiku külla, kuhu veeti kokku suured, tänaseni säilinud kruusavallid. Mis Lepikule tulema pidi, ei ole teada.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

Paplaki rügement. Barta - Lõuna, Barta - Põhja. Baas on inimese ja looduse poolt hävitatud. Hooned on metsast tagasi võetud, raketiveduautod ja raketihangaarid ise on lammutatud. Samuti on hävitatud sidekeskus ja enamik metallist stardiplatvorme on demonteeritud. 

Ametlike andmete kohaselt asusid Barta vallas järgmised Nõukogude armee üksused:

49028 - 279. BKF mereväe saatekeskus

25026, 49393 - 30. BKF laevarakettide ja tuumalõhkepeade hoidlad.

49281 - sideosakond

20480 - 523. sidekeskuse allüksus

1994, lahkumine Lätist (Viimane Lätist lahkunud sõjaväelane, Barta raketibaasi varustus, lahkus Liepaja sadamast 31. augustil 1994. aastal.), esitanud Vene Föderatsiooni Loode- ja Loode-vägede grupp. Barta raketibaasi piirkonna ülevaatuse käigus leidsime ka R-5M (8K51M) ballistilise raketi (NATO klassifikatsioon - SS-3 Shyster) stardipaigad koos selle kõrval asuvate komandopunkritega. Tuumalõhkepeaga R-5M (8K51M) raketid olid esimesed, mille okupatsioonivõimud paigutasid Lätis 1954. aastal Liepāja rajooni Barta metsas. NSVL kaitseministeeriumi 2. juuli 1985. aasta (!) otsusega nr 700-330 eraldati 2 623 hektarit maad Barta metsas väeosale nr 42341 (50. raketiarmee Smolenskis, k/d 55135). Seal on paigutatud kaks 117. raketirügemendi diviisi. Igal diviisil on 4 raketti. 18. septembril 1959 taotleb armee veel 385,25 ha viie ala jaoks Barta Brienampurva lähedal. Kruus baasi ehitamiseks ning angaaride täitmiseks ja maskeerimiseks toodi lähedalasuvast Krute karjäärist. Barta vallas asuvatest Kalnāji, Placēņi, Purviči, Zemturu, Purvu, Knīpupju, Mazturu, Birzmali majadest on talunikud välja aetud. Arhiividokumentides näidatud kahjum 8 talu likvideerimisel on ainult 154 711 rubla. Kõik baaside ehitised viidi Barta vallas ainult öösel, et keegi neid ei näeks. Kuid Barta elanikud on alati teadnud: kui sõjavägi hakkab teid sorteerima, siis kannavad nad midagi. 1968. aastal likvideeriti Barta pinnarelva raketidivisjonid. Moderniseeritud šahtrakette (R-12 ja R-14) ei kasutata Bartas, sest see paik asub soisel alal.
 

See asub Daugava vasakul kaldal Riia HEJ – Jaunjelgava (P85) ja Bauska – Aizkraukle (P87) maanteede vahel. Selle läänenõlva läbib nn Degumu tee. Väga väljendunud reljeefivorm - 84 m üle merepinna, mis oli Esimese ja Teise maailmasõja ajal strateegiliselt oluline koht Daugava vasakkalda rindejoonel. Kaevikute asukohad katavad künka kolmest küljest (v.a selle lõunaosa), kuid mäe tasapinnal ja nõlvadel on sisselõiked erineva suurusega süvenditega, mis on hästi näha nii looduses kui ka LIDAR kaartidel. Idaküljelt ümbritseb Priežu mäge sügav Raju oja kuristik. Männimäge tuleks vaadelda kui osa suuremast sõjalisest "kompleksist" (mõlemast 20. sajandi maailmasõjas): sellest 0,8 km kirdes asus Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväe ehitatud sild üle Daugava (sambad säilinud kallastel), sellest 1,3 km ida pool - Āmurkalnėsse - ehitati "flakturm" ja 6 km kaugusel asuvasse Taurkalnė - Jelgava - Krustpilsi raudteejaama koos Teise maailmasõja aegse laskemoonalaoga (juttude järgi), ja vähem kui kilomeeter lõuna pool - Esimese maailmasõja aegsete Vecluiku vendade hauad. Männimäe tippu pääseb mööda väikest teed, mis viib kongitorni. Põhja poolt raiutud metsaharjalt paistab Daugava org hästi. Priežu mäge ümbritsev pidev kaevikute rida (jälgitav looduses ja LIDAR kaartidel) jätkub enam kui 9 km ulatuses lääne-loode suunas kuni Enkurnieki-Lāčplėš maanteeni. Priežu ja Smilšu kalnase ümbrus (Priežu kalnasest 2,9 km edelas) on sobiv koht matkamiseks.

Mälestusmärk praeguses Ala külas Tõrva vallas, endistel Taagepera mõisa maadel. Mälestussammas kujutab kaheastmelisel (endisel oli kolm) alusel olevat, kahejärgulise sokliga obeliski muudetud ülaosaga, mis moodustas endisel kolmeastmelise trepi. Obeliski esikülje ülaosas on tekst „AU /LANGENUILE”, selle all on reljeefne Vabadusristi kujutis ja Vabadussõja daatumid „1918-1920”. Mälestussamba valmistas Tõrva kiviraidur Richard Tooming oma kavandi järgi. Sammas avati 2. septembril 1934. aastal.

Mälestussammas lõhuti 1940. a oktoobris. 

Aastaid hiljem toodi kiviraidur Elmar Klingi juurde tahukas langenute nimedega. Ta võttis ühendust kohalikega ja temalt telliti monumendi kiviraiumise tööd. Sammas taasavati 12. mail 1990. aastal.

Mälestusmärk Paju lahingus langenud Põhja poegade rügemendi soomlastest sõduritele ja ohvitseridele. Mälestuskivi, mille külge on kinnitatud pruunist graniidist tahvel eesti- ja soomekeelse tekstiga “Vägitöö kaunis jääb hiilgama veerevate aegade voolus” asub Paju mõisa pargis pisut eemal suuremast Paju lahingu mälestusmärgist. Ligi 2300 mehe Eestisse saabumist aitas korraldada Soome valitsus. Mehed pidid selleks loobuma tegevteenistusest Soome Kaitseväes. Nende kohalejõudmine 1919. aasta jaanuaris osutus oluliseks pöördepunktiks Vabadussõjas. 

Mälestusmärgi idee autor on Otto Mägi ja tema kaasvõitleja idee elluviimisel Heino Kerde. 2001. aastal kirjutas Otto Mägi Kärdla linnavolikogule avalduse, et teises maailmasõjas hukkunud Hiiumaa poistele tuleks Kärdlasse püstitada mälestusmärk. Mälestusmärgi skulptor on Elo Liiv, arhitektid Maris Kerge ja Kadri Kerge. Skulptuuri modell oli Kärdlast pärit Marek Vainumäe.

Graniiti on raiutud 685 teises maailmasõjas langenud hiidlase nime, pööramata tähelepanu mundrile, milles nad surid. Küll aga on äratuntav munder seljas pronksskulptuuril – see poiss kannab Eesti mundrit ja ta on peast võtnud Soome kiivri. Tegemist on esimese ja seni ainsa monumendiga Eestis, mis mälestab kõiki teises maailmasõjas langenuid, neid poliitiliselt eristamata. Mälestusmärgi rajamine sai teoks kultuuriministeeriumi, kaitseministeeriumi, eraisikute ning firmade toetusel. Ehitustöid koordineerisid Kärdla linnavalitsus ja vabadusvõitlejate ja represseeritute Hiiumaa ühing. Mälestusmärk avati 25. mail 2012. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Mälestussammas asub Valjala kirikuaias. Kivitöö tegi Anton Õunapuu. Vabadussõjas langenud Valjala kihelkonnast pärit sõdurite mälestussammas avati 24.juunil 1923. 1944.a. sügisel (teistel andmetel septembris 1947) lasti sammas õhku. Uue samba arhitektiks A. Mänd. Mälestussammas taasavati 23.juunil 1993. 

Võrreldes esialgse sambaga on tehtud mõningad muutused. Dolomiidist valmistatud sammas kujutab endast mitmeastmelisele soklile asetatud baasiga obeliski, mille tipus on simsiga „mütsike”. Selle peale on asetatud dolomiidist valmistatud Vabadusristi kujutis.

Tallinna lahe kirdeosas asuvale kolme ruutkilomeetri suurusele Aegna saarele rajati enne esimest maailmasõda rannakaitsepatareide süsteem ja kolme kilomeetri pikkune kitsarööpmeline kindlusraudtee, mis viisid edasi Peeter Suure 18. sajandil alustatud merekindlustustutöid. Aleksander Nevski patarei ehitust alustati 1915. aastal. 180 m pikkuse betoonrajatise kummaski otsas seisis alusehitusel soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. Idapoolsed suurtükid olid kõrgemal kui läänepoolsed, mis võimaldas nendest anda tuld ka üle teise soomustorni lääne suunas. Patarei nr 3 ehitati saare lääneranda ning see sai lahinguvalmiks 1916. aasta sügisel. Esialgu oli kavas üles seada kuus 130 mm kahurit, millest paigaldati lõpuks vaid neli. 

Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal võeti Aegna rannakaitsesüsteemi ehitised Eesti Vabariigi teenistusse. Saarel olid elumajad, kasarm, ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jms. Saare keskkomandopunkt valmis 1927. aastal Eerikneemele. Ka patarei nr 10 moodustati 1927. aastal ning sellesse paigaldati kolm õhutõrjesuurtükki (75 mm, raua pikkusega 3,75 m), millega sai tulistada kuni 6 km kõrgusele.  Aegna olulisusest iseseisva Eesti Vabariigi rannakaitses annab tunnistust tõsiasi, et tipphetkedel teenis pool Eesti merekindluste isikkoosseisust just seal. Olemasolev infrastruktuur võimaldas saareasukatel hakkama saada suhteliselt iseseisvalt; see oli laevaliikluse katkemise tõttu külmal talvel üsna tavapärane. Hoolimata saare militariseeritusest lasti Aegnale iseseisvas Eestis ka külastajaid. 

Pärast teist maailmasõda asus Aegnal kuni 1957. aastani Nõukogude Armee Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Saare loodenurka, Neeva Aleksandri patarei helgiheitjavarjendi lähedale ehitati uus õhukaitsepatarei, mis koosnes neljast sõõrjast betoneeritud süvendist vahemaaga 45 m. Relvadena kasutati varem Eesti sõjaväele kuulunud 40 mm Boforsi õhutõrjekahureid. Kuna nõukogude perioodil olid Eesti rannikualad valdavalt kinnised, sai reisimine Aegnale üle pika aja võimalikuks alles okupatsiooni hilisematel aastatel.  Erinevate ajastute jälgi võib Aegna saarel näha tänaseni.

Allikad:

Postimees: https://www.postimees.ee/1708543/enne-teist-maailmasoda-meenutas-aegna-saar-iseseisvat-saareriiki

Eesti Sõjaajaloo Teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

Tahkuna 130 mm patarei sarnaneb arhitektuurilt Tohvri patareiga. Suurtüki­õuede raudbetooni sisse on mitmes kohas kirjutatud kuupäev 20/IV 1941. Sel aastal oli patareis neli 130 mm suurtükki B-13 (suurtüki kaal koos kilbiga 12,8 tonni, meeskond 11, laskekaugus kuni 25 km). Patarei koosseisus oli 151 madrust ja 9 ohvitseri. Tahkuna patareis nr 26 paigaldati suurtükid vahetult enne lahinguid 1941. a oktoobris.

Raudbetoonist suurtükiplokid jäid sõjas terveks ja isikkoosseis saabus kohale juba 1944. aasta oktoobris. Patareis oli algul kolm 130  mm suurtükki B-13. Viimased lasud tehti Tahkunas 1960. aasta jaanuaris ja siis oli suurtükke neli. Patarei tegutsemise ajal oli tuletornini viivast teest viimane kilomeeter tõkkepuu ja pääslaga suletud. Isegi 1959. aasta sõjaväe topokaardile ei ole seda teelõiku märgitud.

Tänapäeval on Tahkuna patarei ehitised valdavalt hästi säilinud. Suurtükiplokkide kõrval laskemoonahoidlates on kohati säilinud mürsuriiulid, need on alles ka positsioonide tagalas asuvates laskemoonaladudes. Varjend-elektrijaamas (gaasivarjendis) on alles narid. Katlamaja ning diiselelektrijaama vahel on omapärane kõrgesse pinnasevalli peidetud veetrass, mille mõlemas otsas on betoonreservuaar. Tulejuhtimistorn ehitati komandopunkti kõrvale 1950. aastatel. Pärast patarei likvideerimist oli selles laevastiku raadiotehnikaüksuse vaatluspost. Kuna mets kasvas kõrgemaks ja meri enam hästi ei paistnud, ehitati tornile veel üks korrus peale. See on ülejäänud ehitisest silmatorkavalt viletsama ehituskvaliteediga. Juurdeehitatud korrusel on ka ahi, algselt oli tornis keskküte. Kogu patarei territooriumil on lahtikaevatud kaablikraave – nii 1960. aastatest, kui kolhoosidel lubati võtta mahajäetud patareist elektrivarustust, kui ka 1990. aastate algusest, kui kaevati välja kõik vahepeal paigaldatud kaablid (mida õnnestus leida). Territoorium on täiesti hooldamata ja tihedalt metsa kasvanud, seepärast on objektide leidmine ja vaatlemine raskendatud.

Patarei territooriumil parkla kõrval on 1968. aastal avatud mälestusmärk 1941. aastal hukkunud Balti laevastiku meremeestele. Mälestusmärgi autor on Leningradist pärit Vitali Navoznõhh, 1941. aasta Hiiumaa lahingutes osaleja, kes pärast sõda elas Hiiumaal ja töötas kiviraidurina. Mälestusmärgi kõrval on hauakivi kahele tundmatule sõdurile, kes maeti sinna 1973. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Memoriaal asub Pilistvere kalmistul.

Memoriaali rajamist alustati 1988. aastal talgukorras 300 inimesega. Vabatahtliku ühistööna on seda jätkatud ning memoriaal täieneb aasta-aastalt. Idee rajada selline memoriaal tuli vabadusvõitleja Lagle Parekilt.

Memoriaali keskmes on kividest kuhjatud kivikangur, kuhu on toodud kive kõikjalt Eestist, Siberist ja kaugemaltki paljude väliseestlaste poolt. Kivikangru peatsis on suur rist, mille jalamile sümboolsele hauale põllukive kokku kandes meenutab Eesti rahvas Siberisse küüditatud omakseid.

Kivikangrut ümbritsevad maakonna kivid, mis on kujundatud Aate Helina Õuna poolt ning püstitatud järk-järgult.

Veidi eemal asuvad eraldi mälestuskivid Tšornobõli radiatsiooniohvritele, metsavendadele, tööpataljonlastele, soomepoistele ja vabadusvõitlejatele. Kivid kujundas Endel Palmiste.

Lisaks kivikangrule on memoriaali juurde istutatud mälestuspuude hiis, kuhu on istutatud üle 2000 puu. Mälestushiie  haljastusprojekti autor on tuntud maastikuarhitekt Andres Levald.

Pilistvere ajaloolises pastoraadis, mis on ühtlasi memoriaali peahoone, asub Eesti ajaloomuuseumi koostatud Eesti okupeerimise teemaline püsinäitus ja arhiiv.

Lõuna-Eesti vabadusvõitlejatele pühendatud ausammas on kõrgel alusel seisev tundmatu sõjamehe kuju, mõõk vööl ja lipp käes lehvimas, teine käsi kõrgele välja sirutatud. Algne ausammas avati leitnant Julius Kuperjanovi 31. sünnipäeval 11. oktoobril 1925. aastal ja lõhuti Nõukogude võimu poolt 21. septembri  öösel 1940. a. Vabadussõja ausammas taasavati 16. augustil2013. a endises asukohas Kuperjanovi tänaval Valga linnas. Ausamba kavandi ja kuju valmistas 1925. a Amandus Adamson, kes osales ka samba pronksfiguuri valamisel Itaalias. Pronkskuju taastas originaalmahus skulptor Jaak Soans. Taastamise eestvedajaks olid SA VIKP, Valga linn ja maavalitsus ning Eesti sõjamuuseum.